Bali- mu arm

 Bali reis 😍

(21.aprill- 07.mai 2023.a.)

Enne reisi lugesin Bali kohta näiteks siit toredast pereblogist:

https://furusato.ee/elu/bali/

Kontiki.ee lehelt: 

"Bali saart saab iseloomustada kui ebatavaline, nõiduslik ja müstiline ning on tuntud ka kui Jumalate maa. Bali võlub oma loomuliku ilu tõttu, millest õhkub rahu ja rahulikkust.

Rahvasuus kutsutakse saart ka Mama Bali – nagu ema, kes hoolitseb su hinge eest. Öeldakse, et Mama Bali annab teile selle, mida vajate tervenemiseks. Mitte tingimata seda, mida soovite, vaid mida vajate!

Balil aega veetes tekib õrn sisseelamine iseendasse, justnagu antaks sulle luba hoog maha võtta, tõeliselt puhata, mõtetel selgineda ning uut energiat luua.

Bali saar on tuntuim ja populaarseim saar Indoneesia saarestikus India ookeanis. Tänu troopilisele kliimale kestab suvi saarel 365 päeva aastas ja keskmised temperatuurid nii õhus kui ka vees on + 28 kraadi C. Saarel on imekaunid rannad, vaheldusrikas maastik, imelised loodus- ja maastikuvaated ning kuulsad ja lopsakad riisiterassid. Saarel on üle 4500 imelise arhitektuuriga templi, kus viiakse tseremooniaid läbi peaaegu iga päev. Samuti köidavad külalisi lahked ja sõbralikud saareelanikud, nende omailmeline kultuur ja traditsioonid. 5780 km2 pindalaga ja 4,3 miljoni elanike arvuga Bali on Väikeste Sunda saarte läänepoolseim saar, mis kuulub Indoneesiale ja moodustab koos naabersaartega Bali provintsi. Enamus saare elanikest on rahvuselt balilased, kelle emakeel on malaia-sumbawa keelte hulka kuuluv bali keel. Usutunnistuselt erineb Bali elanikkond Indoneesia enamikest teistest piirkondadest tähelepanuväärselt. Vastupidiselt Indoneesia rahvastikule, kus elanikond on valdavalt islamiusulised, on Bali saare elanikkond 93% ulatuses hinduistid, moslemite osatähtsus on saare elanike seas alla 5%. Animistlik hinduism, mis on saarel valitsevaks religiooniks, on väga sõbralik, paljude traditsioonide ning tseremooniatega, mis peab pühaks loodust, loomi ja inimest ennast ning vaimu."

21.apr. Eesti.

Me alustasime oma reisi Tartust reede õhtusel ajal kell 19. Vurasime bussiga otse Tallinna lennujaama. Lend läks enne kella 23 ja me olime seljakottidega vaid. Oli ette näha, et pagasiga jändamiseks pole mahti ei minnes ega tagasi tulles. Mida suurt sa ikka sinna kaasa vead või siis ära tood? Tallinn-Helsingi lend oli nagu aevastus- siuhh üles ja kohe maandus kah. Edasi läks juba "lõbusamaks" Kuna otse üle Venemaa ju ei saa lennata, mindi mõnusa ringiga kokku ca 13200km Helsingist Singapuri. Lend langes öisele ajale, aga tundus ikka megapikk. Anti 2x süüa, missiis, et magasid- kõik aeti üles. Toit oli väga maitsev lennukitoidu kohta. (Olin meeldivalt üllatunud) 

Singapuri Changi lennujaam on 1 suurimaid Aasias. Maandudes olid meil head sõbrad, kes juba Balil meid ees ootasid, andnud täpsed juhtnöörid- kuhu edasi liikuda. Muidu oleks hätta jäänud kah, sest jätkulend Balile läks vääikse ajavaruga vaid. Balile jõudsime öösel kl 00 vist. Meil oldi kenasti vastas ja saime Ubudi majutuskohta peale kenakest rallitamist öistel tänavatel, ikka vasakpoolse liiklusega eks. Sõbrad olid meile sööki tellinud, seega vitsutasime kered täis ja keerasime oma toreda villa tubadesse magama. 

* Vaheinfoks-meie seltskond üldse kokku 9-inimest: noorim 18.a. ja vanim 70.a. ehk siis 3 põlvkonda sõprade dünastiat+ mina oma mehega.

23.apr. Ubud.

Hommikul ärkasime džungli häälte peale üles. Olime Ubudis. Bali haaras mu enda võluvasse embusesse. Tuba oma baldahiinvoodiga oli kui muinasjutus, seintel kaunid maalid, vannitoas 1 sein poollahtine. Kostus kose mühin ja lindude sädin, mehe sõnul ka tirtsude hääled.

Vedasime end hommikusöögile: (eiei me ei pidanud kokkama- meil olid kõik ööbimised hommikusöökidega) Olime kui kuningakassid 😌

Kaunis hommikusöögilaud.

Õppisime kohe sõna- tänan- ära. Algul ei tahtnud kuidagi meelde jääda, aga kuna see kõlas nagu "Tiri mu kassi" - siis polnud probleemi enam 😂

Tänan – terisma kasih [tri’ma ka’si]

Palun / pole tänu väärt – sama-sama

Vabandust – permisi, maaf

Apa kabar – kuidas läheb?

Baik – hästi

Tidak – ei (eitus)

Ya – jah

Harganya berapa – kui palju see maksab?

Terlalu mahal – väga kallis 

Otsustasime esimese päeva rahulikult võtta. Mehed läksid laenutasid rollerid. Tutvusime siis päevavalges meie "koduga" ja lihtsalt puhkasime end välja- ujusime basseinis ja kes tahtis päevitas. Päike oli kõrvetav. (Mul oli heaga näo jaoks UV kaitse 50 ja kehale 30.)

Meie villa uhke bassein  

Kohalik töötaja andamikandikuga. Iga päev vahetati andameid, põletati viirukit.   

Sissepääsu ees olev andamikandik.

Selline maja paistis eemalt meie rõdult...

Õhtul seadsime end minema Ubudi. Ööturule! (Midagi väga rabavat kahjuks polnud, pigem nagu Kadaka turg ja söögiputkad.) 

                                    Ööturul. Kohalikud söömas.
 

24.apr. Ubud.

Peale kosutavat hommikusööki ja minul ujumistrenni basseinis, suundusime rolleritega sedapuhku Ahviparki! (Monkey Forest) Taolisi ahve olime varem kohanud Gibraltaril ja teadsime, et nad võivad üsna ettearvamatud olla. (Parem kõik kulinad-vidinad ära võtta, neile otseselt otsa vahtida pole ka mõtekas.) 

Ahvid oma toimetamisi tegemas, vaata et peale ei astu.

Mulle meeldis see mets ise- hiigelsuurte puudega nagu Tarzani filmist... 

ja kiviskulptuuridega:

Edasi sõitsime rolleritega riisipõldude poole. (Liiklus oli sujuv, vasakpoolne, keegi ei tohi äkilisi liigutusi teha. Minu jaoks oli hirmutav see autode vahel rolleritega "heegeldamine". 🙈)

Rolleri seljas kogeb seda Bali hõngu kuidagi paremini kui taksos sõites. Vahetu. Sõidad kuskil külavahel- koerad longivad, kaunis lokkav loodus, mõnus tuuleke paitab keha, magus lillede lõhn, kaunid teeäärsed majad oma templikestega...mul pea käis kogu aeg- küll ühele poole ja teisele poole- seda kõike oli ju vaja vaadata! 😊

Lõunasöögi sõime vaatega kaunile riisipõllule:

Tegallaland 😍

Loomulikult läksime uurima neid kauneid riisipõlde ka lähemalt peale sööki. Põllu ääres oli riisikasvataja, kes eeldas, et tema kätetööd vaadates pudeneb ka talle kopikas. Eks me siis ikka andsime südametunnistuse järgi. Ta oli maru õnnelik, seda on ka ta näost näha:

Meie õnnelik kamp:

Tagasi koduvillasse jõudsime päikeseloojangu paiku- kodutänav oli eriti lummav, lisaks leidsime viite meie villasse kostuva kose kohta. Otsustasin, et mul on vaja SEE ka kindlasti üle vaadata! (enne kui päike kukub)

Kodutänav

Selle suure mühina järgi oleks arvanud, et on nagu suurem kosk? 😃 Andis treppidest ikka alla tormata... ja siis vaatepilt selline 😆:  (Samas- selle oja kõrval oli võimalik end püha veega puhastada, mida me ka tegime.)

Minu viimased pingutused trepist üles ronida...huhh oli ikka järsk trepp küll! 😅

Õhtusööki läksime sööma koduvilla lähedale söögikohta. Täitsa maitsev oli, proovisin magustoiduks ära need frititud banaanid näiteks:

Aa! siin taldrikul on kohaliku apelsini viil. Selliste apelsinide mahl oli minu arust küll jõleda maitsega.

25.apr. Ubud.

Hommik ilus, peale sööki võtsime rolleritega suuna Tegenungan koske vaatama. Noored olivat käinud 2017.a. ja see pilt, mis avanes neile nüüd- polnud teps mitte nii metsik. 😆 Väike võrdlusmoment siis:

Päris aus olla, siis veidi veider oli küll. Minu kujutluspildis oligi see kosk ikka selline nagu esimesel pildil. Rahvast aga oli nagu murdu. Palav. Higi voolas ojadena- mõtlesin, et hüppan kleidis ise sinna kose alla, aga seal no oli sealgi rahvast liig palju ees 😄 Igasugust veidrusi oli teel mäest alla kose juurde- südamekesi, linnupesa?: 

Igatahes jah- käidud sai, aga mingeid erilisi emotsioone see käik minus ei tekitanud. Vist. A võib-olla ei suutnud vaateid eriti nautida, kuna liig palav oli...😎

Edasi läksime Ubudi vahele turule. Seal oli küll põnev uudistada! Palju ägedam kui see ööturg oli. Mida kõike seal ka polnud:

Nunnu kleidi sain sealt. (See kleit maksis 9eur) Käsitöö oli kaunis, oleks ei tea, mis kõik veel ära tirinud, aga mõistus tuli koju- kuhu ma lähen nende asjadega?! 😁     

Edasi jalutasime söögikohta, esmane valik oli megakaunis ja tore, kuid paraku nii suure kambaga me sinna ära ei mahtunud... Tänaval käid ja imetled, mis kaunid nikerdused ja kujukesed igalpool:

Kohalik andamit panemas.

Tuli otsida uus. söögikoht siis.  Ei olnud ka tollel viga- proovisin näiteks ära täiesti taimse roa, mis osutus ülimaitsvaks, koos suurepärase joogiga 😜

Eriti maitses TEMPEH- need tumepruunid tükid. -Tempeh ehk tempe on traditsiooniline Indoneesia toit, mis on valmistatud kääritatud sojaubadest. See on valmistatud loodusliku kultiveerimise ja kontrollitud kääritamisprotsessiga, mis seob sojaoad koogivormiks.

Tasub seega proovida uusi asju! Leiad aga uusi lemmikuid. 😍 

Koduvillasse jõudes kalpsasime kohe basseini ujuma. Õhtul oli meil aga mõnus üllatus endale. Tellisime massöörid koju! Jehuuu! (tund massaaži 6eur! 😮) Väga vinge- kõik jäid rahule! Tegemist oli korraliku mudimisega, mitte mingi õrnalt silitustega.

Pärast mõnusat massaaži ei viitsinud keegi kuhugi välja sööma ronida, pealegi oli meil 1 kambast jala välja väänanud. Tellisime aga toidu villasse. Ikkagi viimane õhtu Ubudis. Peale õhtusööki taas meie tavapärane meelelahutus- kas Eesti mäng või see Reisiviktoriin. Puuviljad 😍

Magama läksime vihmasabina saatel. Vahelduseks ju ka päris tore! 

26.apr. Ubud.

Kätte oli jõudnud meie Ubudi viimane päev. Kurb oli kuidagi olla. Jalutasime veel kodu ümbruses ja üritasime talletada seda oma mällu:

    Sellised uhked elamised ongi- piilusime uksest...

    Väga kaugele ei jaksanudki minna, higi taas voolas. 😅

    Lõunal suundusime oma villa bussikesega saare lõuna poole uude peatuskohta.

    Muaya ranna lähistele. Sinna vurasime 2,5h.  

    Meie peatuskoha lähedal on kool, seega nägime toredaid koolilapsi ikka ja jälle koolivormis ringi                lippamas:

Meile meeldis nende koolivorm, meenutasime mehega vanu aegu, mil pidime oma tumesinist vormi kandma...Nentisime, et koolivorm on lahe ja võiks olla praeguselgi ajal üle Eesti kohustuslik. 😉

Uus majutuskoht oli äge, me isegi ei suutnud välja mõelda kas mõnusam kui eelmine või mitte. 😁

Bassein oli pikem, kogu haljastus ägedam, lopsakam, meie noorima kambajõmmi rõdult paistis meri...😍

...

Järgneb